Ajakiri "Meniere"

 

Sisukord

                                                                              1. Saateks

                                                                     2. Mediteerimine

                                                                     3. Veel kord meniere`i haigusest

                                                                     4. Räägime kõrva anatoomiast 2.

                                                                     5. Vestlus meniere`i haigust põdeva inimesega

                                                                     6. Artikleid välismaalt

Saateks

    Kuigi väljas on veel lumi ja ka kraadiklaas näitab miinuskraade, on ometi tunda kevadet õhus. Uus õitseaeg on varsti-varsti tulemas. Loodus teeb oma lõppematut ringkäiku.

   Kas uus kevad toob kaasa ka uusi kordaminekuid meie ühingu töös, kas meie liikmeskond kasvab, kas me jõuame kõikide abivajajateni? Need on küsimused, mis ootavad vastust. Palju sõltub meist endist. Kas me tahame muuta oma elu elamisväärsemaks või jääme muretsema oma tervise ja elukvaliteedi pärast? Kas me leiame endas jõudu ületada loomupärast käegalöömise vaimu või võtame endal piltlikult öeldes kraest kinni ja proovime leida abi oma tervisemuredele? Stress, see paljude hädade ja murede põhjustaja, on meie igapäevane külaline. Ta imbub sisse igast loetud ajalehest, igast televisiooni uudistesaatest, igast päevast. Kui me liidame sellele veel oma tervislikud probleemid, saame tulemuseks musta masenduse. Me ei suuda võidelda majanduslike probleemidega, kuid meil on võimalus leida mõningane lahendus oma tervise parandamiseks. Vaja on astuda vaid esimene samm!

    Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing on hea meelega valmis jõudumööda aitama inimeste abistamiseks. Kuid me ei saa seda teha, kui abivajaja ei ole selleks valmis. Teame hästi, et paljude inimeste majanduslik olukord on raske ja poliitikute ning majandusteadlaste prognooside kohaselt ei ole lahendust veel näha. Me ei ole võimelised muretsemisega elu paremaks muutma. Proovime siis teha seda, milleks me oleme võimelised – oma tervise eest hoolitsema!

    Soovin kõigile lugejatele ilusat kevade algust!

    Heinar Kudevita

    ETMÜ esimees

Mediteerimine

Kaido Pajumaa

Kuidas mediteerida?

   Et meditatsioonist ka reaalselt kasu saada, ei piisa ainult meditatsiooni teoreetilisest tundmaõppimisest, vaid on vaja ka tegelikult "istuma" hakata. Seepärast ongi kõige olulisem tagada endale regulaarne mediteerimise graafik ning sellest püüdlikult kinni pidada - ehk siis tuleb tagada enesedistsipliin.

   Enesedistsipliin tähendab võimet end nendel hetkedel "läbi näha", kui teame, et peaksime midagi tegema, aga me ei "viitsi" seda teha. Enesedistsipliini kaudu märkame sellistel hetkedel oma mõtteid, laseme nendest lahti ja teeme ikkagi.

   Näiteks otsustad sa iga päev kell 21.00 mediteerida. Umbes 20.50 tuleb sulle tõenäoliselt mõte, et sa ei saa seda täna teha, sest ... (selle lünga võid ise täita). Nüüd oled sa valiku ees, kas oma mõtteid uskuda või mitte. Kui sa jääd neid mõtteid uskuma, siis ei ole sa ennast sel hetkel läbi näinud - sa ei taibanud, et need olid ainult "vabandusi otsivad" mõtted, ning sa ei osanud nendest lahti lasta. Enesedistsipliini kasutaksid sa juhul, kui sa taipaksid, et need on mõtted, sa ei usuks neid, vaid läheksid teeksid oma meditatsiooni ikkagi ära.

   Loomulikult on meie elus olukordi, kui me peame mõtteid uskuma ning me ei saagi sel päeval mediteerida, aga oma kogemusest lähtuvalt võin kinnitada, et 99% kordadest on need "vabandused" iseendale täiesti põhjendamatud.

Millal istuda?

    Mediteerimiseks on hea valida igapäevaselt sama aeg, sest meie keha ja teadvus harjuvad selle ajaga ära ning võimaldavad niimoodi kiiremini rahuneda ja õigesse seisundisse jõuda. Nii nagu meie keha hakkab vastavalt meie toitumisharjumustele kindlatel kellaaegadel süüa küsima, hakkab see varsti kindlal kellaajal ka istumist küsima.

   Ma isiklikult istun igal hommikul kl 6.30 ja igal õhtul 21.00 keskmiselt 30-45 minutit. Ma olen sellist graafikut pidanud alates 2006. aastast ning minu keha on sellega ära harjunud. Umbes 20.30 hakkan ma juba alateadlikult kella piiluma, sest organism teab, et varsti saab puhata. Kui sinul alguses sellist tunnet ei ole, on see täiesti okei. Harjumine võib võtta kuid ja aastaid, mistõttu tuleb esimestel kuudel istuda puhtalt enesedistsipliini kaudu. Lepi endaga kokku, et istud igal õhtul kell 21.00 ning ära tagane sellest. Isegi, kui sa tunned, et mõni päev ei ole enesetunne õige, siis kuula kasvõi niisama muusikat või mõtiskle mõtteid, aga ära jäta istumist kui fakti täiesti vahele.

Kus istuda?

    Sarnaselt aja regulaarsusele on mediteerimiseks kasulik valida ka igapäevaselt sama koht. Kõige parem on valida rahulik paik, kus ei oleks segajaid (vähemalt sel ajal mitte, kui sa oma praktikat teed). Loomulikult ei saa eeldada, et kõikidel inimestel on selleks olemas eraldi tuba, aga ehk saad perega kokku leppida, et iga päev on üks aeg, mil sa soovid olla täiesti segamatult. See võib olla magamistuba või mõni muu ruum, aga vali välja üks koht ning jää selle juurde kindlaks. Põhjus selleks on sama, et keha harjub ühe kohaga ära ning sul on lihtsam seal lõdvestuda ning keskenduda.

Kui palju mediteerida?

    Meditatsiooniga ei tasu üle pingutada. Alguses on 1x päevas täiesti piisav ning seda vähemalt 1 aasta. Hiljem võib alati sagedust suurendada.

   Selliseid juhtumeid on palju, kui inimesed satuvad meditatsioonist vaimustusse ning võtavad eesmärgiks istuda 3h päevas. Tulemus on aga see, et meditatsioon hakkab nende igapäevast elu segama ning üsna pea loobuvad nad sellest üldse - meditatsioon lihtsalt tundub nendele liiga suure ohverdusena teiste asjade arvelt.

    Meditatsioon ei ole võistlus. See on pikaajaline mentaalne areng, mille tulemused ilmnevad aja möödudes. Rusikareegel on see, et pigem istuda iga päev 15 minutit ja seda aasta aega, kui teha hästi intensiivselt 1 kuu jooksul 3h päevas. Kui nii pikk istumine endale eesmärgiks võtta, läheb praktika käigus suur osa ajast iseendaga "võitlemise" ning meditatsiooni õigustamise peale. See kõik tundub lihtsalt üks suur ajaraiskamine. Sama võib tunduda alguses ka 15-minuti praktiseerija, kuid kuna igaüks leiab soovi korral 15 minutit päevas enesega tegelemiseks, on tõenäosus suurem, et praktiseerija jääb endale kindlaks ning saab ühel hetkel meditatsioonist ka reaalset kasu.

   Teine rusikareegel on see, et leia endale selline meditatsioonigraafik, mis sobitub hästi sinu praeguse elustiiliga. Ära hakka oma elu kohandama vastavalt praktikatele, vaid kohanda praktikad vastavalt elustiilile.

Kui kaua istuda?

     Istu nii kaua kui saad. Aga ära üle pinguta jälle.

     Üldjuhul soovitatakse alustada 15 minutilise istumisega, sest see on minimaalne aeg, mil me suudame rahuneda ja ka endaga reaalselt tööd teha. Esimesed viis minutit kuluvad suurte "tükkide" settimiseks, järgmised viis natukene väiksemate settimiseks, ja siis jääb viis minutit aega ka päris töö tegemiseks.

   Seega läheb 15 minutiline istumine kirja juba meditatsioonina. Lühema perioodi võib nimetada enese rahustamiseks, sest jah, sa tegid küll ära, kuid ega sellest väga kasu ei olnud.

Kuidas istuda?

   Istu nii, nagu sul mugav on. Rätsepaistet ning pool-lootose asendit kasutatakse seetõttu, et selline asend fikseerib hästi ära alaselja ning parandab keskendumist. Siiski on oluline meeles pidada, et meditatsioon on mentaalne treening, mitte füüsiline istumine. Istumisasend peab toetama mentaalset treeningut, mitte vastupidi.

     Seetõttu võib istuda just nii nagu soov on, kuid meistrite tuhandete aastate pikkune praktika on näidanud, et inimene suudab paremini keskenduda, kui tema selg on sirge ning pea otse. Selles ise veendumiseks võid proovida erinevaid asendeid (ka pikali asendit), kuid tõenäoliselt märkad, et pikutades või "lösutades" on keskenduda oluliselt keerulisem kui sirgelt istudes.

Kuidas mediteerida?

    Peale istumist ning sobiva asendi võtmist, naerata hetkeks sisemiselt ning hinga rahulikult üks kord sisse-välja. See on hea selleks, et "tõmmata" end olevikku, tunnetades õhu liikumist ninasõõrmetes. Seejärel taasta enda normaalne hingamine (ära püüa hingamist kuidagi reguleerida, sest sa ei tegele hingamisharjutustega, vaid hinga täiesti normaalselt).

   Vii tähelepanu ninasõõrmete siseosale, kus sa tunned füüsiliselt, kuidas õhk liigub sisse ja välja. Kui sa hingad sisse, tunned sa jahedat õhku sõõrmeid puudutavat, kui sa hingad välja, tunned sa sooja õhku neid puudutamas. Muuda see füüsiline tunne oma meditatsiooniobjektiks. Lihtsalt märka, ole teadlik sellest füüsilisest tundest, kui õhk läheb sisse ja tuleb välja. Kõik. Ära mitte midagi muud tee. See on teadlikkuse meditatsiooni keskendumisharjutus.

   Kui sa mediteerid, siis ära kujutle midagi (visualiseeri) ei visuaalselt ega ka verbaalselt (mantra, afirmatsioons vms), vaid ole lihtsalt teadlik füüsilisest tundest, mis ninas õhu liikumisest tekib. Kõik muu on sel hetkel üleliigne. Reaalne maailm on hetkel see "tunne" sinu ninas. Kõik mõtted, hirmud ja teised mentaalsed nähtused ei ole päris maailma osa, vaid sinu enda virtuaalne ja mentaalne looming. Seda ei ole päris maailmas olemas, vaid see eksisteerib ainult sinu peas. Nagu sa mäletad, on teadlikkuse meditatsiooni eesmärk õpetada sind päris maailma objektiivselt nägema sellisena, nagu see tegelikult on, mitte aga "uppuda" mentaalsusesse.

   Oma praktika ajal ignoreeri absoluutselt kõike muud, mis ei ole sinu meditatsiooni objekt - sisse-välja hingamisel tekkiv füüsiline aisting. Miski muu ei ole hetkel oluline! Loomulikult on seda keeruline teha, sest mõtted tulevad meid kohe segama, aga luba siis nendel mõtetel olla ja vii tähelepanu rahulikult tagasi meditatsiooniobjektile.

   Samuti hakkavad sind segama välised impulsid - lõhnad, helid vms. Ka nendega käitu täpselt samamoodi - ignoreeri neid. Jah, nad on olemas. Las olla. See ei ole hetkel oluline. Ainuke oluline asi on olla teadlik sinu poolt valitud meditatsiooniobjektist.

    Ongi kõik. Hinga, ja tea, et sa hingad - märka hingamise tagajärjel tekkivat füüsilist tunnet. Kui tuleb mõte, siis ole teadlik, et mõte tuli, ja seejärel hinga edasi (ära hakka mõtet mõtlema). Kui kuuled heli, siis tea, et oli heli, ja seejärel hinga edasi (ära hakka arutlema, mis heli see oli või millega see seotud oli). Ära tegele mitte millegagi, vaid lihtsalt teadvusta, kui miski sinu tähelepanu haarab, ning seejärel hinga kohe edasi. Sa oled teel sisemise vabaduse suunas.

Mida teha, kui tähelepanu mediteerimisel hajub?

   Ükskõik, kas sa oled varem mediteerinud või mitte, oled sa tõenäoliselt oma praktikate käigus hädas mõtlemisega. Mõtlemine on kõikide mediteerijate suurim väljakutse, kuna see on olemas ning seda ei ole võimalik välja lülitada.

    Et meditatsioonist kasu saada, on kõige olulisem enda suhtes kannatlik ning sõbralik olla. See on täiesti normaalne, et eriti just meditatsioonipraktikate alguses keskendumisvõime väga madal on, ja et me ei suuda hingamist jälgida järjest kauem kui 10 sekundit. Seetõttu ära anna endale tähelepanu hajudes mingeid hinnanguid, vaid lihtsalt teadvusta seda endale, ja taasta tähelepanu hingamisele.

    Kuna meistrid on meditatsiooniga tegelenud tuhandeid aastaid ning selle aja jooksul on nad kõik tähelepanu hajumisega hädas olnud, on nad meile pärandanud palju kasulikke tehnikaid, mida sellistes olukordades kasutada. Alljärgnevalt jagan sinuga kahte tehnikat, mis mind ennast kõige rohkem aidanud on.

Tehnika 1. Aja mõõtmine

     Esimene tehnika on aja mõõtmine, mille käigus sa hindad, kui kaua sa "ära oled olid".

    Kui sa märkad, et oled oma mõtetega rändama läinud, hinda mõttes aega, kui palju selleks kulus. Tee seda umbkaudselt, hinnates minutites, kui pikalt sa ära olid. Näiteks võid sa endale öelda mõttes, et ma olin ära 1 minuti" või 3 minutit.

    Esialgu võib see tehnika tunduda natukene kohmakas, sest sa pead mõttes aega hindama, kuid harjutades muutub see automaatseks ning kiireks - sa annad hinnangu, lased lahti ning teed praktikat edasi.

  

    See tehnika on kasulik, sest see aitab sul tähelepanu taastada teadlikuks saamise kaudu. Sel hetkel, mil sa taipad, et sa tegeled millegi muuga, oled sa saanud teadlikuks - sa oled mõtlemisega samastumise lõpetanud ning teadvustadnud, et sa tegeled mõtlemisega. Teisiti öelduna ei ole sa enam mõte, vaid sa tead, et sul oli mõte. Sa hindad seda nüüd objektiivselt teatud "distantsilt".

Tehnika 2. Loendamine

     Teine tähelepanu taastamise tehnika on hingamise loendamine.

    Kui sa märkad, et sinu tähelepanu on hajunud, siis hinga sügavamalt kui tavaliselt läbi nina ja jälgi sügava hingamise tagajärjel tekkinud intensiivsemat füüsilist tunnet sõõrmetes ning loenda sissehingamisi. Sisse hingates jälgi tunnet sõõrmetes ning ütle "üks". Välja hingates jälgi lihtsalt tunnet sõõrmetes. Uuesti sisse hingates jälgi tunnet ning ütle "kaks", välja hingates jälgi lihtsalt tunnet sõõrmetes.

   Selle tehnika puhul on oluline meeles pidada, et loendamine on ainult vahend oma tähelepanu uuesti "ankurdamiseks" meditatsiooniobjektile, mitte aga seal hoidmiseks. Hoidmiseks kasuta teadlikkust ning ära loenda hingamisi - lihtsalt jälgi seda.

    Teine oluline aspekt on see, et loendamine peab toimuma ainult mõttes. Ära liiguta suud ega loe numbreid valjult, vaid lihtsalt ütle mõttes "üks, kaks, kolm ...".

    Need on väga kasulikud tehnikad, mida sa alguses kindlasti vajad. Aja möödudes õpid sa iseennast paremini tundma ning sa võid avastada uusi tehnikaid, mis sind tähelepanu hajudes aitavad. Kõige olulisem on aga meeles pidada, et tähelepanu hajumine on täiesti paratamatu ning normaalne - seda juhtub kõikidega, ka suurte meistritega. Seetõttu harjuta, harjuta, harjuta ...

Kuidas 3 kuuga püsiv meelerahu leida?

   See on kursuse viimane peatükk. Ma olen sulle selle käigus edasi andnud kogu esmase ning vajaliku informatsiooni, et meditatsiooni kasulikkust ja vajalikkust mõista. Kuid nagu ma mitmel korral juba öelnud olen, ei ole meil meditatsioonist mingit kasu kuni me ei hakka ise mediteerima.

    Alguses võib meditatsioon tunduda tüütu ning ebavajalik, aga see on täiesti normaalne. Jää endale kindlaks ja tee oma praktikad ära. Minul endal võttis aega 3 kuud, et esimesed "ahhaa"-momendid tekkima hakkaksid. Need olid hetked, mil mahakkasin märkama, et mul on igas situatsioonis võimalik oma mõtteid, suhtumist ning reaktsioone valida. Ma olin seni arvanud, et kõik minu sisemised protsessid on minu kontrolli alt väljas, aga ma eksisin sügavalt. See on meie teadvus ja meie otsustame, kuidas see töötab - kas see on vihane ja rahulolematu, või rahulik ja tasakaalus.

     Kui minul õnnestus see 3 kuuga, siis julgen lubada, et see juhtub ka sinul. Lihtsalt ära jäta oma praktikaid vahele ning püüa kogu aeg ka meditatsiooni välisel ajal olla teadlik sellest, mis sinu peas ja maailmas toimub. Püüa kogu aeg olla "siin ning praegu" ja tegelda päris maailmaga, mitte aga meie peas välja mõeldud maailmaga. Kui sa seda teed ning oled tubli ja püsiv, siis luban, et 3 kuu möödudes on sinu elu oluliselt rahulikum kui praegu.

     Head mediteerimist ning sisemist vabanemist!

*   *   *

Veel kord meniere`i haigusest

  Meniere`i sündroomi, haiguse või tõve, kuidas keegi soovib seda nimetada, põhjuseks on sisekõrvas toimunud muutused. Kahjuks ei ole suutnud kaasaegne meditsiin siiani välja selgitada selle tekkepõhjust. Meniere`i haiguse põhjustajaks peetakse vedeliku rõhu tõusu sisekõrvas. Umbes 100 000 inimesel kujuneb aastas välja meniere`i haigus, mis ei ole sugugi väike arv.

    Meniere`i haiguse sõnastas esimesena prantsuse arst Prospèr Meniérè 1861. aastal. Enne teda oletati, et tegemist on siis kas epilepsia ühe vormiga, ajukasvajaga või aju vereringe häirega. Tolleaegne arstiteadus ei seostanud kõrva funktsioone tasakaaluga, vaid pidas seda lihtsalt kuulmiselundiks. Sisekõrva ehitus oli tollal juba tuntud, samuti nagu ka selles olevad poolringkanalid. Kuid neid peeti erineva kõrgusega helisid tajuvateks organiteks. Meniérè avastust ei kiidetud kohe alguses heaks, nagu ikka juhtub mõne liiga revolutsioonilise mõttega. Alles peale tema surma tuli välja, et tal oli õigus. Siis nimetati ka haigus tema nimega.

   Hoolimata sellest, et haigus avastati suhteliselt vähe aega tagasi, on selle esinemine tuntud juba sajandeid. Üks kõige kuulsamatest ajaloolistest isikutest, kes seda arvatavasti põdes, oli Rooma keiser Caesar. Säilinud ajaloolised märkmed räägivad keisri tasakaaluhäiretest ja kuulmispuudest. Epilepsia oli tollal juba hästituntud ja paljud arstiteadlased peavadki Caesarit epileptikuks, kuigi epilepsia ei tekita tavaolukorras kuulmisvaegust. Teiseks tuntud ajalooliseks isikuks, kes põdes meniere`i haigust, oli usureformaator Martin Luther. Tema oma sõnade järgi kiusas kurat teda, tekitades tema kõrvas kirikukella-taolisi helisid. Lisaks sellele kannatas usumees ka tasakaaluhäirete all. Kolmandaks kuulsuseks, kes olevat põdenud meniere´i haigust, oli hollandi kunstnik Vincent van Gogh. Ilmselt just tinnitus põhjustas temal ajutisi raevu- ja hullumishooge, mis sundis teda ühel meeltesegaduse ajal lõikama peast oma lakkamatult kumiseva kõrva. Ka temal olevat esinenud tasakaaluhäireid. Kõiki neid juhtumeid on püütud seletada epilepsiaga, kuid lähem uurimine viitab üsna üheselt meniere´i haigusele. Nii et meie, kes me meniere`i haigust põeme, oleme nende kuulsate isikute järelkäijad. Iseasi, kas see meis uhkust tekitab.

   Meniere`i haiguse on üks kõige tavalisemaid sümptome on äge peapööritus. Enamikul juhtudel haigestub ainult üks kõrv, kuid statistika kohaselt umbes 15%-l haigestunutest levib haigus ka teise kõrva.

  Meniere`i haigus võib põhjustada ägedaloomulist pearinglust, kohinat kõrvus, mida nimetatakse ladina keeles tinnituseks, kuulmislangust ja survet või isegi valu kõrvas. Pearinglus kestab tavaliselt 20-st minutist kahe tunnini või ka rohkem. Meniere`i haiguse alguseaks on peetud tavaliselt vanust 40-50 aastat. Siiski teatakse kõige nooremat 2-aastast ja kõige vanemat 96-aastast haigestunut. Mehed ja naised haigestuvad enam-vähem võrdsel arvul.

   Põhjused ja riskitegurid

   Kõrv koosneb kolmest osast, väliskõrvast, keskkõrvast ja sisekõrvast. Neist sisekõrval on oluline roll tasakaalu osas. Sisekõrvas on üksteise suhtes erinevas tasapinnas paigutatud kolm poolringi-kujulist kanalit, milles ringleb vedelik. Sellise paigutuse puhul igakordsel pea asendi muutmisel hakkab vedelik vähemalt ühes kanalis liikuma ja ärritab selle kanali närvilõpmeid. Sealt saadetakse närviimpulss peaaju tasakaalupiirkonda.   Normaalses olukorras saabub ajju mõlemast tasakaaluelundist tulev sarnane signaal. Kuna haigestub üldjuhul ainult üks kõrv, siis saab aju kummastki tasakaaluelundist teineteisele vastukäivaid signaale, mille tulemusena aju satub segadusse ega suuda enam tajuda tegelikku olukorda, mis lõpeb peapööritusega.

     Meniere`i haiguse põhjus on teadmata.

   Mõningatel juhtudel võib see olla seotud keskkõrvapõletiku, peatrauma, läbipõetud süüfilisega. Muudest põhjustest tulevad kõne alla hiljutipõetud viiruslik haigus, sealhulgas vöötohatis ehk rahvakeeli - roos, hingamisteede infektsioon, stress, väsimus, mõningad ravimid (sh aspiriin ja osa antibiootikume) ning esinenud allergiaid; liigne naatriumi sisaldus organismis (keedusool), suitsetamine ja alkoholi tarvitamine. Tegemist võib olla samuti pärilikkusega.

       Märgid ja sümptomid

   Meniere´i haigusele on omane äge pearinglus, ajutine või pidev kuulmislangus, tinnitus ning survetunne haiges kõrvas. See võib esineda ajuti või pidevalt. Samuti võib kuulmislangus täielikult puududa ja areneda välja alles hiljem. Vali heli võib olla ebamugav ja tundub moonutatult.

   Meniere`i haigus ilmneb, nagu öeldud, tavaliselt ainult ühes kõrvas. Harvadel juhtudel võivad haigestuda mõlemad kõrvad. Haiguse edenedes kujuneb välja ka kuulmislangus. Haigushood võivad aja jooksul nõrgeneda või isegi kaduda täielikul. Selle peale ei saa siiski loota, sest statistika räägib võimalikest haigushoogude taastumisest.

   Pearinglus on tavaliselt kõige häirivam kõigist haiguse sümptomitest.

   Haigushoo ajal on haige tavaliselt võimetu tegutsema mistahes valdkonnas. Uimasus võib jätkuda mitu tundi ja sellest taastumine võib kesta päevi. Inimesed võivad kogeda pearinglust erinevalt. Osadel on need kerged ja mööduvad suhteliselt kiirelt, sama ajal, kui teised kannatavad selle all tunde.

    Peale haigushoogude tunnetab inimene ka muid tasakaaluhäireid. Näiteks on raske kõndida otsejoones, seda eriti lagedatel kohtadel, teed või väljakut ületades. Pea kiire keeramine ühes või teises suunas tekitab hetkelise pearingluse. Viibimine rahvarohkes kohas või suurtes kauplustes on ebameeldiv. Valjud helid võivad tekitada pearinglust.

      Tagajärjed

     Eluohtlikke tagajärgi meniere´i haiguse puhul ei esine. Ohtlikuks võib kujuneda kukkumine ootamatult saabunud tasakaalukaotuse korral. Kuulmislangus, mis meniere`i haiguse puhul tekib, ei too endaga kaasa täielikku kurtust.

     Diagnoos

     Kindlakstehtud meniere`i haigusest võib rääkida, kui inimesel esinevad üheaegselt kolm sümptomit:

1. pearinglus, mille puhul tundub pöörlevat ümbritsev. Nähtus tekib äkki, tavaliselt ilma mingi eelneva hoiatuseta. Mõned inimesed on rääkinud survetundest, nagu oleks tegemist vaigu kogunemisega kõrva. Tunne on individuaalne ja kõikidel ei esine sellist nähtust. Pearinglus ongi haiguse juures kõige raskem sümptom. Seda enam, et see võib tekkida ükskõik, millal ja enamasti ilma eelnevate tundemärkideta. Igaüks, kes on seda tundnud, teab, millest ma räägin.

2. tinnitus ehk heli kõrvas, millel ei ole välist allikat. See heli võib olla väga erisugune. Üks haige ütles väga tabavalt: "Nimetage mulle ükskõik, milline heli ja ma ütlen, et ma olen seda kuulnud oma peas." Enamasti esineb tinnitus ühes kõrvas, umbes 15%-l võib haigus siirduda ka teise kõrva. Tinnitus iseenesest ei ole eluohtlik, kuid pidev undamine kõrvas võib võtta eluisu. Proovige jääda magama, kui naabri koer õues lakkamatult ulub!

3. kuulmislangus, mis esineb samuti enamasti ühes kõrvas. Aja jooksul langeb haige kõrva kuulmistase niivõrd, et inimene ei tule enam toime ilma kuuldeaparaadita. Täielikku kurdistumist õnneks siiski karta ei ole. Neil, kellel on säilinud kuulmine teises kõrvas, ei ole raske selle nähtusega kohaneda, kuid kui ka teine kõrv on mingi eelneva trauma või haiguse tõttu kaotanud kuulmise, siis on inimene praktiliselt vaegkuulja.

    Siin ongi üks suuremaid probleeme diagnoosimisel. Kui inimesel ei esine kõiki kolme sümptomit samaaegselt, on arstil raske määrata haigust, sest sarnaseid haigusnähtusi eraldi võetuna võivad esile kutsuda mitmed haigused.

    Kui inimene satub asjatundliku arsti vastuvõtule, teeb arst kindlaks haige poolt kogetud haigushoogude sageduse, kestuse ja raskuse, kuulmislanguse ja tinnituse esinemise. Arst võib küsida, kas haigel on esinenud süüfilist, mumpsi või muid raskeid infektsioone minevikus, silmapõletikke, allergiat või kõrvaoperatsioone. Samuti võib arst esitada küsimusi üldise tervisliku seisundi kohta, näiteks kas inimesel on diabeet, kõrge vererõhk, vere kõrge kolesteroolitase, kilpnäärme ala- või ületalitus, või neuroloogiliste või emotsionaalsete häirete olemasolu, teiste sõnadega - stress. Kui haiguslugu on arstile enam-vähem selgunud, viiakse läbi ülejäänud uuringud..

   Tavaliselt on esimeseks neist kõrva audiogramm, mis näitab kuulmislanguse ulatust, aga ka inimese võimet eristada kuuldava kõnet. Viimase puhul dikteeritakse inimesele teatud sõnu, mida haige peab kordama.

  Tasakaalutest ehk (electronüstagmograafia) hindab inimese tasakaalutunnetust. Nüstagmus e. nüstagm tähendab silmaterade kontrollimatut liikumist, mida mõõdetakse spetsiaalse aparatuuri abil. Selleks asetatakse inimese silmadele läbipaistmatud prillid, mis sisaldavad elektroode. Erineva temperatuuriga vee või õhu pritsimine kõrva tekitab haigel inimesel silmaterade tahtmatu liikumise, mis siis aparatuuri poolt registreeritakse. Sama meetodit kasutatakse koomas olevate patsientide aju seisundi kontrollimiseks.

   Inimese tasakaalutunnetust võib katsetada ka pöörleval alusel. Enamikule meniere´i haigust põdevatest inimestest tundub selline katse tõenäoliselt õudusunenäona.

  Elektrokokleograafiaga uuritakse inimese helitajuvust elektriliselt. See sarnaneb teatud mõttes audiogrammiga, kuid selle puhul ei otsustata tulemuste üle inimse subjektiivse tajuvuse põhjal. Selle meetodiga võib avastada suurenenud vedelikurõhu sisekõrvas.

   Kompuutertomograafia või magnetresonantstomograafiaga välistatakse ajukasvaja olemasolu. Sellised kasvajad on harvaesinevad, kuid nad võivad põhjustada meniere`i haigusele sarnanevaid haigusnähtusi.

   Magnetresonantstomograafia kasutab magnetvälja ja raadiolaineid, et luua läbilõikepilte peast ja kehast. MRI välistab kesknärvisüsteemi häired, mis võivad tekitada meniere`i haigusele sarnaseid sümptomeid, nagu akustiline närvkasvaja (on olemas ka selline).

      Ravi

    Kui teil on nüüd diagnoositud meniere´i haigus, siis 99-l juhul 100-st kirjutatakse teile välja Betaserc. Ja 90-l juhul neist 99-st see ei aita teid sugugi. Haigushoog möödub tavaliselt iseenesest ja uue tekkimist ei saa keegi ennustada ega ennetada.

    Soomes kasutatakse Vertipam-nimelist ravimit, millel öeldakse olevat hea mõju. Eestist turustavate ravimite hulgas seda ei leidu.

   Spetsialistid väidavad, et meniere´i haiguse erivorme on enam-vähem täpselt sama palju, kui seda põdevaid inimesi. Tegemist on pisikese liialdusega, mis on siiski tõele üsna lähedal. Seega see, mis aitab ühte, ei pruugi aidata teist inimest.

  Meniere`i haiguse jaoks ei ole olemas konkreetset ravi. Siiski on võimalik eluviiside radikaalse muutmisega ja haiguse igakülgse tundmaõppimisega haigusnähtusi oluliselt kergendada. Üks haige ütles: "Kui inimesed vaevuksid raiskama sama palju aega oma haiguse tundmaõppimisele, kui nad kulutavad selle üle kurtmisele, siis on nad palju ära teinud oma tervise heaks."

    Läheme toidukauplusesse

    Kõigepealt pistke taskusse luup, kui teie silmad ei ole piisavalt head, et lugeda pakenditelt kirbukirjas olevat teksti, mis näitab toiduaine koostist. Seejuures peame uskuma, et need arvud ei ole laest võetud.

    Esimene ja kõige tähtsam on vältida liigset naatriumi tarvitamist, mis igapäevaelus on lihtsalt tavaline keedusool - NaCl. Inimorganism vajab soola, kuid kaugeltki mitte sellises koguses, nagu me seda endale tavaliselt sisse sööme. Soovitatav maksimaalne kogus, mille puhul organism saab oma vajaliku naatriumikoguse, on 2 grammi keedusoola päevas ehk siis umbes veerand teelusikatäit. See on üsna vähe, kui arvestada sellega, et kõigis valmistoiduaineis on soola. Muide, südameliit soovitab päevaseks tarbimiseks 5 grammi, mis on selgelt liiga palju. Toitu kodus valmistades unustage soolatoosi asukoht! Kasutage muid maitseaineid. Aja jooksul harjub teie maitsmismeel mageda toiduga. Kui teie kodused ei nõustu sööma magedat toitu, las nad lisavad soola oma toidule lauas.

   Kõrge soolasisaldusega toiduained on eelkõige marineeritud toiduained, ketšup, majonees, sojakaste, kiirtoidud, puljongipulber, valmistoidud, konservid, soolatud ja suitsutatud tooted, pitsa, paljud juustusordid, leib, lihasaadused, oliivid. Unustage täielikult kõikvõimalike krõpsude ja soolapähklite olemasolu. Need koosnevad suuremas osas soolast. Õnneks ei ole meie inimesed eriti harjunud hiina toitudega, milles kasutatakse säiltusainena naatriumglutamaati.

   Kui tootepakendil on antud grammides naatriumi sisaldus, siis selle saab teisendada soolagrammideks. Selleks korrutage naatriumikogus 2,5ga. Kui pakendil on kirjas, et toode sisaldab 100 g kohta 1,2 g naatriumi, teeb see järelikult 1,2 x 2,5 ehk 3 g soola 100 g toote kohta.

  Kui te mingil põhjusel ei suuda soolast täiesti loobuda, kasutage keedusoola asemel nn. pan-soola, milles naatriumi kogus on tunduvalt väiksem.

  Madala soolasisaldusega dieet (mina ei nimetaks seda dieediks, vaid tervislikuks toitumiseks) ja organismis vedelikku vähendavad ravimid - diureetikumid on osutunud paljude inimeste jaoks selleks õlekõrreks, mis vabastab nad hirmust menieri haigusnähtuste ees. Samas tekitavad diureetikumid vajaduse urineerida sagedamini, mis vähendab organismis oleva kaaliumi hulka alla vajaliku piiri. Seetõttu on vaja diureetikume tarvitades täiendada kaaliumi kogust, süües kaaliumi sisaldavaid toiduaineid paar korda nädalas. Nendeks on peamiselt värsked puu- ja köögiviljad. Paar banaaniga võiksite ennast nädalas premeerida.

   Elustiili muutused: vältige kofeiini, suitsetamist ja alkoholi. Nikotiin ahendab veresooni, alkohol aga vähendab neerude võimet soola filtreerida, sest tal on niigi tegemist alkoholi väljutamisega. Must tee sisaldab samapalju kofeiini, kui kohvgi. Loobuge koolat sisaldavatest karastusjookidest, nagu pepsi ja koka. Suhkruga üleküllastatud jookide asemel jooge võimaluse korral vett. Inimorganism vajab vedelikku naturaalsel kujul, mitte suhkrusiirupit.

   Vältige liigset palavust. See käib ennekõige päevitamise ja saunaskäimise kohta. Mõistlikkuse piirini on need toimingud kasulikud, kuid tõesti ainult mõistlikkuse piirini. Paljud inimesed tunnistavad, et neil esineb talvel vähem haigushooge, kui suvel. Samuti esineb seda vähem väljas, kui siseruumides.

   Tähtis on regulaarne uneaeg. Vältida tuleb niihästi vaimset, kui füüsilist ülekoormust ja muidugi stressi. Kolme suurema toidukorra asemel sööge päevas neli-viis kergemat einet, vältige rasvaseid toite.

   Seda kõike on lihtsam öelda, kui teha. Ma ei ütlegi, et täna õhtul koju minnes hakake tegema köögikappides inventuuri. Võtke seda, kui soovitust ja püüdke see eesmärk saavutada pikkamööda. Mõelge sellele, mida te tunnete haigushoo ajal ja küsige endalt, mida eelistada.

    Keskkõrva süstid: ravimiks on gentamütsiin, mis süstitakse läbi kuulmekile sisekõrva. Gentamütsiini kõrvaltoimeks on sisekõrva närvilõpmete tundlikkuse vähendamine, hävitamata samas nende funktsiooni. Selkle tulemusena väheneb haige kõrva tasakaaluimpulsside osatähtsus ja peamiseks tasakaaluorganiks jääb terve kõrv. See on suhteliselt lihtne ja tulemuslik toiming. Tavaliselt tehakse kaks süsti mõningase vaheaja järel. Mõju võib kesta mitmeid aastaid. Gentamütsiini süstide miinuseks peetakse jäävat suurenenud kuulmislangust, mille tõttu seda soovitatakse teha ainult siis, kui teise kõrva kuulmisvõime on säilinud. Vanematel inimestel võtab ühepoolse tasakaaluga kohanemine aega.

     Operatsioon: Kui peapööritus on raske ja kurnav ja muu ravi ei aita, võib olla vajalik kirurgiline sekkumine.

    Üheks võimaluseks on paigutada kõrva väike toruke - šunt, mille kaudu voolab välja liigne vedelik. Siin on ohuks toruotsa kiire ummistumine, mis nõuab kordusoperatsiooni.

  Teiseks võimaluseks on eemaldada kogu tasakaaluelund sisekõrvast. See lõpetab haigushoogude tekke, kuid kurdistab haige kõrva lõplikult, mille puhul ei ole enam kasu ka kuuldeaparaadist.

    Kolmandaks võimaluseks, mida tänapäeval enam ei kasutata, on olnud tasakaalunärvi läbilõikamine. Siin on oht vigastada ka näonärvi, sest kolm närvi: kuulmis-, tasakaalu- ja näonärv on praktiliselt kõrvuti.

     Alternatiivseid ravimeetodeid

   Homöopaatiline ravi: selle puhul ravib homöopaat haiget väga väikeste homöopaatiliste ravimikogustega. 100% tõestust selle üsna kalli ravimeetodi kasulikkuse kohta ei ole. Üks homöopaatilistest ravimitest, mis on apteegis vabamüügil, on Vertigoheel. Osa haigeid väidavad olevat saanud sellest kergendust.

   Nõelravi: nõelravi on pärit Hiinast 5000 aastat tagasi. Tänapäeval on laialdaselt kasutusel kogu maailmas ning on hiina meditsiini üks peamisi tugisambaid. On mõningaid tõendeid, mis näitavad, et nõelravi võib efektiivne kuulmislanguse ja tasakaaluhäirete korral. Lõplikku järeldust ei ole veel olemas.

   Ginkgo: Ginkgo bilobat on kasutatud tervendavalt tuhandeid aastaid. Kuid jällegi puudub ka selle vahendi puhul kindel garantii.

    Muusikateraapia: spetsiaalselt loodud muusika ravi võib aidata parandada tinnitussümptomeid . Muusikateraapia on inimesele ohutu.

   Lõdvestusteraapia: lõdvestusmeetodite hulka kuuluvad raviviisid, mis ühendavad endas väga erinevad filosoofia, metoodika ja praktika. Esmane eesmärk on tavaliselt vabastada inimene pingesolekust. Sellest on mõningast kasu tinnituse puhul.

   Jooga: Jooga on iidne India elufilosoofia, mis sarnaneb kaasaegsema lõdvestusteraapiaga, mille puhul usutakse, et see toimib organimi lõõgastavalt ja enesetunnet parandavalt. Ei ole siiski selge, kuivõrd sellest on kasu tinnituse ja tasakaaluhäirete puhul, ehkki mõnedes USA kuulmiskeskustes seda rakendatakse. Kuigi lõõgastusest võib teoreetiliselt olla kasu eriti tinnituse puhul, ei toeta ametlik meditsiin seda arvamust.

     Niihästi lõdvestusteraapiat, kui joogaseansse peaks õppima inimestelt, kes nendega on pikemaajaliselt tegelenud..

     Käitumine haiguse puhul

     Kui teid on tabanud ootamatu peapööritus, heitke kindlasti pikali, kui te juba enne seda ei ole lamavas asendis või koguni kukkunud. Püüdke leida asend, milles tunnete kõige vähem ebameeldivust. Lamage liikumatult, pea pisut kõrgemal alusel, vaade püüdke kinnistada millelegi, millest teate, et see on liikumatu, ehkki alguses näib liikuvat kõik teie ümber. Silmade sulgemine toob enamsti kaasa pöörlemistunde ja iivelduse. Iiveldus tekib tavaliselt kõigest hoolimata. Paluge endale valmistada kummeli- või palderjaniteed ja loputage sellega suud või proovige seda juua. Haigushoo alguses oksendate selle arvatavasti välja. Just sellepärast ei ole ka mõtet võtta mingit ravimit, sest see lihtsalt ei jõua sinna, kus ta mõju avaldama hakkaks. Alles mõne aja möödudes võite võtta iiveldusvastase tableti. Betasercil ei ole mingit mõtet, sest see mõjub (kui mõjub) aeglaselt ega aita teid antud olukorras. Ja nüüd jääb üle vaid oodata. Väga raskel juhul kutsuge kiirabi, kes siis oma kvalifikatsiooni tasemest sõltuvalt otsustab, mida teiega teha.

   Kui peapööritus tekib haigel tavaliselt ilma eelneva hoiatuseta, on soovitav mitte autot juhtida. Suutmatusel kontrollida sõidukit võivad olla ohtlikud tagajärjed endale ja teistele. Samuti on parem vältida töid, mille puhul inimene peab töötama masinatega, ronima redelitel, tellingutel, aga ka ujumist.

     Lõpetuseks

  Kõik see, mida ma rääkinud olen, on pärit minu enese aastakümnete pikkustest kogemustest, välismaistest artiklitest ja Soome Meniereliidu väljaannetest, ja jääb soovituslikule tasemele. Seda enam, et ma ei ole meedik. Kui te tunnete, et olete saanud kasu arsti poolt teile soovitatud ravist, kasutage seda. Kui te olete leidnud midagi muud teile sobivat, kasutage ka seda. Siiski on kõik see, mida ma rääkisin, maailma asjatundjate poolt heakskiidetud. Olen järginud neid aastast 2006 ega ole tundnud sellest alates ühtegi vähegi raskemat haigushoogu.

     Head pealehakkamist ja püsivust!

     Heinar Kudevita

*   *   *

Räägime kõrva anatoomiast 2.

Eelmises ajakirjas alustasime teemat kõrva anatoomiast ja vaatlesime kõrva ja tema funktsioone. Seekord teeme juttu muutustest kõrvas meniere`i haiguse puhul. 

Normaalses olukorras on keskkõrv täidetud Eustachi tõri kaudu neelust saabuva õhuga, mille rõhk on tänu neelamisliigutusele konstantne välisrõhuga. Sellises olukorras on kuulmisluukestel liikumine vaba ja inimene kuuleb normaalselt. Sisekõrv asetseb nn. labürindis, mida on kaks: luulabürint, milles on tigu ja poolringkanalid ning kilelabürint, milles on tigujuha, pooringkanalite juhad, mõik ja kotike. Viimased kolm kujutavad endast tasakaaluelundi osasid. Sisekõrva sisaldab kahte vedelikku: luu- ja kilelabürindi vahel on perilümf ja kilelabürinti täidab endolümf, mis on omavahel eraldatud õhukese membraaniga. Perilümf koosneb suures osas naatriumist, endolümf aga kaaliumist.

Sisekõrva vedeliku koostise muutumine

Sisekõrvas oleva vedeliku koostise muutumine väljendub pearingluse (vertiigo), kõrvakohina (tinnituse), kuulmispuudulikkuse ja survetundena kõrvas. Patsientidel võivad esineda kõik nimetatud sümptomid või ainult osa nendest. Kõikide sümptomite üheaegsel esinemist diagnoositakse kui meniere`i haigust. Selle tekkepõhjus on teadmata, kuid oletatavalt on tegemist kõrvahaiguste, allergia, peavigastuste ja pärilikkusega.

Sisekõrv on keeruline kilejas struktuur, mis paikneb luuõõnsuses. See koosneb kuulmisorganist (tigu) ja tasakaaluelundist (poolringkanalid). Need kaks süsteemi on teineteisele väga lähedal ja paiknevad samas vedelikus. Selle vedeliku liikumine aitab meil tajuda kuuldavaid helilaineid ja saada aru meie asendist ruumis. Vedelik on pidevas liikumises ja koosneb kindlaksmääratud kogusest erinevatest mineraalidest, millest põhiosa moodustab naatrium. Kui vedelikutoodang mingil põhjusel kasvab või ei suuda kõrv seda piisavas koguses eemaldada, muutub vedeliku koostis. Sama võib juhtuda, kui me tarbime toidus liigselt soola (NaCl).

Vedeliku tasakaalu muutust diagnoositakse haiguslugude, kuulmistestide ja kõrvauuringutega. Täpsemateks uuringuteks kasutatakse ABR teste (The auditory brainstem response), mille puhul viiakse koljusse eletroodid, tasakaaluteste ja magnetresonantstomograafiat. Raviks määratakse madala soolasisaldusega dieet ja vedelikku eemaldavad ravimid. Ravi on pikaajaline, keskes mitmeid nädalaid enne, kui tagajärgi võib tunda. On oluline vähendada ööpäevas tarbitava soola kogust 1500-2000 milligrammini päevas. Tuleb valida võimalikult vähesoolaseid toite. Paljud toidud sisaldavad liigset soola, nagu näiteks valmistooted, hiina toidud, paljud juustusordid ja kõikvõimalikud krõpsud. Kiirtoidusööklates pakutavad toidud on enamuses soolased. Suuremale osale inimestest, kelle sisekõrva vedeliku koostis on muutunud, on soola vähendamisest kasu. Neile, keda see ei aita, soovitatakse šundi paigaldamist keskkõrva.

http://www.stritch.luc.edu/depts/otolaryn/patient_ed/pdf/